Lendtuhk

Lendtuhk on üks põlemise jääkidest. See koosneb väga väikestest osakestest, mis tõusevad põlemiskoldest koos põlemisgaasidega, samas kui põhjatuhk jääb põlemiskolde põhja. Tööstuslikus kontekstis tähendab lendtuhk tavaliselt söe põletamisel tekkivat tuhka, samuti ka teiste kütuste põletamisel tekkivat lenduvat tuhka. Eestis on põhiline lendtuha allikas põlevkivi põletamine. Lendtuhka eemaldatakse põlemisgaasidest enne söeelektrijaama korstnasse jõudmist elektrostaatiliste sadestite või muude osakeste filtreerimiseks mõeldud seadmetega ja eemaldatakse koos põhjatuhaga katla alumises osas. Sõltuvalt põletatava söe päritolust ja koostisest varieeruvad lendtuha koostisosad märkimisväärselt, kuid kõik lendtuha variatsioonid sisaldavad suurel hulgal ränidioksiidi (SiO₂) ja kaltsiumoksiidi (CaO). Mõlemad on sütt sisaldavate kivimikihtide endeemilised koostisosad.

Lendtuha toksiliste koostisosade olemasolu sõltub söelademe koosseisust, kuid tuhk võib sisaldada järgnevaid elemente või aineid vaevu tuvastatavatest kogustest kuni mõne protsendini: arseen, berüllium, boor, elavhõbe, kaadmium, koobalt, kroom, heksavalentne kroom, mangaan, molübdeen, plii, seleen, strontsium, tallium ja vanaadium. Lisaks võib lendtuhk sisaldada dioksiine ja polütsüklilisi aromaatseid süsivesinikke.^[1][2]

Minevikus suunati lendtuhk enamasti otse atmosfääri, kuid viimastel kümnenditel kohustuslikuks tehtud saastereguleerimise seadmete nõuded kohustavad selle enne lendumist kinni püüdma. Ameerika Ühendriikides ladestatakse lendtuhk enamasti söeelektrijaamades või paigutatakse prügilatesse. Umbes 43% lendtuhast töödeldakse ümber^[3] ja kasutatakse sagedasti tsemendi tootmisel.^[4]